Bituumenkatusel on läbiviik, tõste, korstnajalg, katuseaken või muu enamasti vertikaalne pind, mis vajab kaitseplekki.
Liiteplekki on vaja ka katuse pinna alla. Näiteks veeplekk või –liist, (alumine) räästaplekk paigaldatakse enne hüdroisolatsiooni. Katuseplekk suunab vee korralikult katuse äärelt alla vihmaveerenni.
Varem, kui plekitöid tehti vähem, kasutati bituumenkatuste veenina või siis katte otsa pööramist, kus katusekate pöörati aluslaudise ääre külge ja kinnitati papinaeltega. Sellist katuselahendust ei soovitata kasutada mujal, kui ainult väheväärtuslike hoonete alumise räästa puhul.
Tänapäeval on plekid lehtmetallist ja nende paksus on praktilistel kui ka ökoloogilistel põhjustel järjest väiksem. Seal, kus varem kasutati tavalisel 0,8mm või isegi 1mm plekki, mis eraldi värviti, on tänapäeval olulisemalt õhemad, ilmastikukindlamad ja eripinnakattega plekid. Pleki töötlemine objektil on samuti lihtsam, kuna plekki on võimalik painutada ja pleki ning selle pinnakatte paindetaluvus on hea. Narmendusi jääb aina vähemaks ja pleki kokkusobitamine neeludega ja vastukalletega ning kitsaste kohtadega on samuti mugav.
Katuseplekid tehakse valmis plekitöökojas ja pleki lõikamise vajadus katusel jääb aina vähemaks.
Plekid kinnitatakse selliselt, et pleki ülekatted jäävad puhtaks ja näiteks parapetiplekid tehakse ülekattevuugina või praegusel ajal aina sagedamini ka püstvaltsina. Katusepleki kinnitamine konstruktsioonile toimub katusekruvidega, milles olev kummist tihend hoiab kruvi korralikult pleki vastus ja takistab vee lekkimist konstruktsiooni. Katusekruvi ei tohi liiga tugevalt keerata, muidu teeb see kruvi kohale tugeva süvendi. Katusekruvid peavad olema piisavalt pikad. Isepuuriv kruvi lihtsustab paigaldamist. Kui katusekruvi puurib end pleki all olevatest kattekihtidest läbi, saadakse tulemuseks tugev kinnitus.